Ookei.. Aidake nime mõelda

by Zoey Hart 6th Juuni 2009, 02:48

Mul tuli hiljuti (nagu ikka) üks järgmine jutuidee ja nüüd mõtlesin, et võiks selle siia postida.. Ma omaette seda nagunii kirjutada ei viitsi nii, et ma vajan et keegi mulle karjuks, et ma edasi kirjutaks... See tuleb parem, kui mu eelmised, sest mul on plot otsast lõpuni mõeldud:D ARENG!!

„Mäu!” Ütlesin vaikse kaebliku häälega teisel pool ust, mille tagant kostus vaidlus. Ma mõistsin küll, et Kaithil on klient, aga ma ei olnud hommikust saadik juba midagi söönud. Ja mu söögiajast oli möödas juba pool tundi. Ma olin küll istunud ja vaadanud akna pealt mänigvaid naabrilapsi, et mõtteid eemale peletada, aga siis kui poiss oma õele tigusid sisse sööta üritas, ei suutnud ma oma mõtteid eemal hoida.
Kuulatasin veidi, aga mu mäugatust polnud tähele pandud. Nad vist vaidlesid seal. „Idiootsus!” nähvas Kaith teiselt poolt ust. Nad kindlasti vaidlesid seal. Ja mina vaidlesin oma kõhuga. Väiksena olin juba aru saanud, et mäugumise peale antakse süüa. Aga esimesest korrast Kaithlyni kesklinna kontoris, et mäuguda ei tohi, kui kliendid on läheduses. Kõigile ei meeldi kassid. Aga kui kliendid on läheduses ja mul on kõht tühi? Mis siis tegema peaks?
Teades juba ette, et ma kahetsen varsti oma otsust, mäugatasin valjult ja nõudlikult. Ukse taga jäi vaikseks. Liigagi vaikseks. Kahetsuslaine tuligi üle pea ja ma peitsin end suure pruuni diivani taha. Uks vajus lahti ja ma kuulsin Kaithi häält. „Fii?” See hääl oli vale. Ma rikkusin reegleid. See oleks pidanud olema pahase tooniga, aga oli esitatud hoopis lahkelt ja kutsuvalt. See toon on andnud mulle nii kaua kindlust ja julgust, nagu ma seda kuulnud olen. Niisiis piilusin ma välja ning astusin algul arglikult, siis järjest tempokamalt oma Kaithlyni poole.
Nagu ma ütlesin, andis Kaithlyn mulle alati julgust. Kõik temas - ta sügavad rohelised silmad, mis andsid ta rangele näole ilme, mis pani inimesi ennast väärtusetuna tundma. Ma vaatasingi ta silmadesse ja selhetkel andis ta mulle käsu, osutades lauale: "Hüppa!"
Hüppa? Miks? Ma pidin alati ta lauast eemale hoidma. Aga mul tõesti oli kõht tühi ja kui ta seda tahtis, siis okei. Ma võtsin hoogu ja peale graatsilist lendu maandusin ma ta laual. Ma pöörasin näoga selle mehe poole, kellega mu omanikul vaidlus oli olnud. Pidi ikka idioot olema. Kaithlyn nii kergelt alla ei anna.
See mees nägi vägagi veider välja. Tal olid paksud prillid, millest eriti kasu polnud, sets ta tumepruunid salkus juuksed varjasid ta silmi. Ta kandis mingit kulunud T-särki ja katkiseid teksasid ning vanus võis tal olla 25 paiku. Kui tal mingit hullumeelset läiget silmis poleks olnud oleks ta üpriski meeldiv olnud..
Kaith katkestas mu mõtisklused käesoleva hetke (ja söögi) üle mulle osutades. "Kuulsite?" nõudis ta mehelt. "Härra Davis, kas te kuulete ühte sammu ka, mida see kass teeb? Ta hüpetki polnud kuulda.". Ma polnud teda nii ärritunult ammu kuulnud. "Ma ei tegele muinasjuttudega. Kassi käppade kõla on veel üks asi, aga naiste mägede juured, kala hingeõhk, karu kõõlused, linnu sülg ja naiste habemed! Rääkige seda kaheaastastele mitte proffesionaalidele! Miski neist ei eksisteeri! Noh, okei, mõned naised on lihtsalt tohutult.. eemaletõukavad. Aga muidu? Ma ei tea, mida te saavutada üritate, kuid siin teie seitsme maa ja meretagused jutud ei mõju." Tundub, et mu söögikord oli plaanist väljas. Ma istusin vaikselt laual ja kuulasin nende vaidlust. Raske oli isegi seda lärmi kuulda, sest mu kõht oli nii tühi, et muule ma keskenduda ei suutnud. Iga liigutus tegi seda ainult tühjemaks.
"See ei ole nii.. Need asjad võetigi seetõttu ära, et nad läksid sinna sisse.." pomises veider mees vastu. "Ma teadsin juba alguses, et selle osa rääkimine on halb idee."
"Oligi, võtke teatavaks!" nähvas Kaith.. Kuigi ta nägi välja selle mehega samaealine ja oli kindlalt temast küpsem, ei olnud tal eluaastaid üle kuueteistkümne. Ja see oma õigusi nõudev teismeline, kes armastab vaielda, hakkas välja tulema. Ka Kaithlyn ise märkas seda ja sundis end rahulikult hingama. Õnneks tuli mingigi loogika sellele mehele mõtteisse.
"Vaata.. Alustame algusest. Ma tulin teie juurde pakkumisega, et te teete oma tööd." hakkas ta enesekindlust koguma. "Mu töö ei ole muinasjuttude kuulamine ja hajameelsusest kaotatud asjade otsimine." sõnas Kaith, kuid see Davis ei teinud sellest välja. "Minult on röövitud mulle väga tähtis ese ja teie, kui detektiiv, otsite selle tasu eest ülesse." Kui Kaithlyn oleks kass olnud, oleks ta kõrvad praegu liikunud.
"Tasu..." meenus talle. "Ma ju võin mingit idiootsust mitteuskudes töö vastu võtta. Mis summast on juttu?" Ta oli jällegi see range proffessionaal, kes ta alati oli.
"Mitte vähe," muigas mees. "Me räägime siin miljonist Ameerika dollarist"
Kaithlyn noogutas. "Vähemalt milleski mõistame me üksteist. Ma nõustun." ta sirutas käe välja, et mehega ametlikult kätt suruda. Kuid enne kui see juhtus, tõmbas naine käe tagasi. "Kuid see ei tähenda, et ma sõnagi selle asja iseloomustust usuks." "Pole vajagi" andis mees alla ilmselge kergendusega, et ta pakkumine vastu võeti. Kaithlyn naeratas. "Tulge, kirjutage siia paberile alla"
Minu aeg laualt minema hüpata..

by Jaslene Scarlet 6th Juuni 2009, 03:18

Hästi hea lugu.mulle meeldis ja ma tahan edasi lugeda!!

by Benjamin La Vonge 7th Juuni 2009, 01:37

Äge ja ma siis karjun KIRJUTA EDASI!!!!!!!!!

by Zack Hart 10th Juuni 2009, 00:18

Pakun pealkirjaks "Üks miljon kassikrõbinat ja märg taskurätik" Lihtsalt lambist ja niisama Smile

by Zoey Hart 10th Juuni 2009, 02:09

Eemn.. XD Njjjjjamh, aga siiski ei..
Aga täna peaks uue osa kirjutama.. Nii kauaks lähen ära

by Zoey Hart 10th Juuni 2009, 02:56

Reis? Mismõttes reis? Mina ei lähe mingile reisile! Ma jään koju! "Näuu!" selgitan oma vaatepunkti tugevalt. Sinna ühte näusse mahtus kurbuse, mahajäätuse, vastuolu ja ka alandlikke noote. Kaithlynini ei jõudnud neist ükski. "Tule!" käskis ta vaid. "Sa kas tuled kaasa või lähed naabrite poole."
Ta ei öelnud just seda! EI! Ta ei saa seda mulle nii teha! Ta südames peab olema mõni nõrgem koht.. Kui ma ainult selle üles leiaks.. Ma tegin ilmsüütu näo ette ja läksin ta jalgade juurde, mille vastas ma kõndima hakkasin. Ta pakkis asju ja ei teinud väljagi. Seejärel hakkasin ma kõige armastusväärsemalt nurruma. Kõik oma kaardid ladusin ma välja, et ma ainult ei peaks minema selle tüseda vanadaami juurde, kes minust alati vaimustusse satub ja mulle riideid koob. Samas oleks ka minek hullus. Ma peaksin ju jalutama ning ma olen kindel, et neil ei ole seal fileeritud lõhet sidrunimarinaadis.
Kaithlyn pakkis asju edasi ning sõnas vaid lakooniliselt: "Ma loen seda nõustumisena." Ei! Mitte nõustumisena! Ükskõik millena, aga nõustumisest on asi kaugel. Kaithlyn tegi pausi pakkimisse ning vaatas minu poole muigega. Ta kadus kapi juurde ja tagasi tulles nägin ma ta käes olevat... Ta ei saa nii teha! Lõhefileelõigud, šokolaadikonservid ja põdralihamaiused. See on väljapressimine. Ja kahjuks mõjuv. Ma landetasin pea vaikse kräunatusega. Ma olen liialt äraostetav.
Kaithlyn tõmbas oma supermahutava seljakoti endale selga ning suurema spordikoti võttis imekspandava kergusega enda kätte. Ta tõmbas enda korteriukse lahti ning ma sörkisin ukseauku. Kaithlyn lasi uksel kinni kukkuda, kuid enne sain ma sisemusele korraliku pilgu jätta. Korter oli väga tühi. Kaitlyn ei jätnud endale mõttetuid asju ja kõik vajalikud asjad olid tal kaasas. Loomulikult oli ta korter-kontor vastand ta kodule, kus ta nädalaid enda nägu ei näidanud. Ta päriskodu oli pillav ja uhke ning kuna Kaithlyn seal ei käinud, oli ta sealsed teenijad puhkusele saatnud. Loomulikult pidid nad isa kojutulekuks tagasi olema, kuid isa huvitasid teenijad rohkem kui Kaithlyn.
Uks langes kinni ja pani mu vurrud kihelema. Ma keerasin ümber, oleksin ohanud, kui oskaks, ning sööstsin trepikojast alla kõndiva Kaithi kõrvale. Millegipärast oli mul tunne, et edasi elan ma vägagi mitteluksuslikku elu.
Ma ei tahtnud mingit muud elu. Alates sellest ajast, kui mind mu ema juurest ära viidi, pimedusse suleti ning piinati olen ma teadnud, et mu tegelik elu on keset sulgedest patju. Ei mingeid punaseid paelu kõrvade ümber ega idiootseid väikelapsi, kes mind piinavad. Kaithlyn oli mu päästnud ja ma pidin tema juurde jääma.
Me jõudsime mu omaniku rolleri juurde ja ta mahutas enda asjad sinna kuidagi ära. Me sõitsime pikalt, kuni jõudsime lennujaama. Lennujaama???? Ma pean lendama? Kaithlyn ei teeks mulle nii. Ja nii see oligi. Kaithlyn avas enda seljakoti ja andis mulle märku, et ma sisse hüppaks. Lend äriklassis on mugavam kui pagasina. Ja Kaithlyni isa rahatšekid võimaldasid kontrollijate vaikuse.
Edasi kuulsin ma vaid pimedusest vaikseid jutukatkeid. Teiseks rääkijaks oli see imelik kõrend, kes Kaithlyni palganud oli. Samuel Davis, nagu kuulda oli. Räägiti palju Euroopast ja.. Saksamaast? kuid selles ei saanud ma enam kindel olla, kuna olin poolunes ja peagi juba sügavamas faasis.

Eriti mõtekas post pole--

by Jaslene Scarlet 10th Juuni 2009, 03:21

veidi ära hellitatud ma näen Very Happy

by Zack Hart 10th Juuni 2009, 03:22

Sa vist tead kassidest päris palju...
Aga jaa, mõnus jutuke..
Huvitav vaatenurk.

by Pam Avison 13th Juuni 2009, 18:38

niihh, ma lugesin kaa l2bi nyyd Smile

p222ris.. kena?
meenutab siiamaani mingi hullu p6neviku sissejuhatust..
ootan uut :d

by Sponsored content

Ookei.. Aidake nime mõelda

Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda

Re: Ookei.. Aidake nime mõelda