Igavust peletamas.

Anna võttis oma kulunud nokamütsi peast ning lükkas kriuksuva ukse lahti. Kergelt üle lävepaku hüpanud, leidis tüdruk end maja seest. Pannes vastu soovile vilistada, astus tüdruk seal tolmu sees vaikselt edasi ning silmitses üksikuid majasolevaid mööbliesemeid nagu kulunud diivan ja usteta kummut. Iga sammuga tõusis üles väikene tolmupilv ning tüdruk tundis lausa haiglast kiusatust hoogu võtta ja diivanile hüpata. Nii, et sealt kogu tolm välja lendab.

Matt jalutas, kõrvaklapid peas mööda laagri maid. Ühel hetkel jõudis ja ühe laguneva majakese juurde. Julge poisina tegi ta ukse lahti ning astus sisse.

Anna oli just hoogu võtnud ning pidas oma sihtkohta - diivanit - kindlalt silmas. Paigalt võtnud, kasvatas ta oma kiirust järk-järgult. Hetk enne õhku hüppamist nägi ta ukse paotumist, kuid ei jõudnud vaadata, kes see oli. End maast üles tõuganud, tegi tüdruk lühikese lennu läbi õhu, et seejärel diivanil maanduda. Ta käsi sai küll natukene haiget, kuid neiul polnud aega sellele mõelda, kuna tolmupilv, mis tõusis, sundis teda silmi sulgema ning köhatama. Paar sekundit niimoodi liikumatult olnud, avas ta taa silmad ning nägi Matthew´i. "Eeh... tere... vist," sõnas ta piinlikkustundega.

Poiss muigas, kui nägi Annat jooksmas, hüppamas ja seejärel diivanile langemas. "Päris seksikas poos," ei suutnud poiss märkimata jätta. Ta võttis kõrvaklapid peast ning lülitas MP3e välja.
"Kuidas läheb siis?" küsis ta koha peal tammudes.

"Prsh," tõi Anna naerdes kuuldavale, kui ta end mugavamalt istuma sättis, endiselt natukene köhides. Tolm...

"Ma usun, et päris hästi. Endal?" uuris ta poisilt, kes endiselt päris tobedal viisil ukseavas tammus. "Ja sina... näed väga kahtlane välja," pidi ta silmapilgutuse järel lisama.

Matt hakkas naerma. "Mismõttes kahtlane?" Ta seadis sammud diivani poole. "Kas ma ei meeldigi sulle enam?" küsis ta diivanile, Anna kõrvale istudes.

"Otseses," ütles tüdruk Matthew´i liikumist jälgides. Poisi järgmiste sõnade peale ta turtsatas. "Ma ei tea sind piisavalt hästi, et su kohta mingit kindlat arvamust kujundanud olla. Aga nii palju saan ma öelda, et meeldiv oled sa küll. Vist... Enamuse ajast."

Matt pööras pilgu Annale ning tundus, et ta ei kavatsenudki seda ära võtta. "Või ei enamuse ajast... hea seegi," arvas poiss naerdes, ikka veel Annat jälgides.

Anna muigas ning vaatas sama kindlalt, kui Matt teda vaatas, ka poissi. Ta ei kavatsenudki esimesena pilku ära pöörata. Mingi tobe jonn. "Tead, mul hakkab imelik nii," ütles ta siiski mõne hetke pärast itsitama hakates.

"Ja mina olen õnnelik nii," muigas Matt. "Meeldib sulle siis siin?" küsis poiss, ikka tüdrukut vaadates.

"Õnnelik, kui mul on imelik?" küsis Anna naerma hakates. "Ma ei tea veel," ütles ta järgmisele küsimusele vastuseks. "Pool maja veel üle vaatamata ning see diivan pani mind köhima, seega... jamh."

"Õnnelik, kui ma sind vaadata saan, totuke," parandas Matt Annat, käega läbi tema juuste tõmmates. Järsult pöörast ta pilgu trepile, mis diivanist paar meetrit eemal oli. "Aga lähme uurime maja siis?"

"Ee..." Anna vaatas kahtleva pilguga Matt´i, kuid ajas end tema pakkumise peale kärmelt püsti. "Lähme jah..." ütles ta endale mütsi pähe pannes ning rutakalt edasi, järgmise toa poole, sammudes.

Matt tundis end hetkeks eemale tõugatuna, kuid järgnes siiski Annale.

OT: seleta, mis seal on

Järgmises toas ei olnud palju teisiti. Endiselt see sama paks tolmukiht ja üks ühekohaline voodi, millel nii mõnestki kohast ora välja turritas. Voodi kohal olev aken oli räpane ja valgust eriti sisse ei pääsenud. Anna vaatas korraks soojalt naeratades taha, Matthew´i poole ning ütles teda käega lähemale kutsudes: "Ma luban sul juhtida."

Matt kõndis Anna kõrvale, riivas ta kätt teada saamiseks, kas Anna tahab käest kinni hoida ning hakkas vaikselt edasi liikuma.

"Niisiis. Esimene aasta siis?" küsis tüdruk Matt´iga sammu pidades ning oma paremat kätt õrnalt puudutades. "Meeldib siin, või ei meeldi?" uuris ta edasi, üritades poisist natukenegi rohkem teada saada.