niisama

Ben läks vana tuttava maja poole. Riietuseks oli tal must tsärk, tumesinised teksad,rohelised ketsid ja peal must nahktagi. Üle noormehe selja ilutses rihmaga ta akustiline kidra.Ben jalutas ukseni ja avas selle. Ta läks kunagisse elutuppa ja istus tolmusele ja lõhkisele diivanile. Noormees asetas kidra sülle ja hakkas vaikselt mängima HIM'i heartache every moment'i. Varsti alustas ta ka laulmisega. Ta hääl oli üpris Ville Valo hääle moodi, aga tal oli see hästi natuke kõrgem, mingi tooni võrra võinii..

Ebony sammus ettevaatlikult laguneva maja poole ning oleks peaaegu puuoksa taha komistanud. Neiu pigistas oma läbimärgadst juustest vett välja ning jõudis samas majaukseni. Siis seisatas ta, kuuldes kedagi laulmas ja jäi hetkeks kuulama. Ebony heitis pilgu enda läbimärgadele riietele ning avas ohates ukse.

Benny ei kuulnud ukse avamist. Ta silmad olid suletud ja ta süvenes täielikult muusikasse. Tegelikult võis tunduda hetkel, et ta on natuke pilves. Ta näpud vahetasid poosi kitarrikaelal ruttu ja täpselt õige nurga alt.

Ebs seisatas uksel ning ahhetas vaikselt, nähes, kellega tegu. Ebony jälgis võlutult, kuidas poiss mängis ning astus sammu edasi, lastes vanast uksest lahti. Uks läks paugatusega kinni ning Ebony võpatas ehmunult.

Ben avas silmad ja märkas Ebony't. Ta aga lõpetas veel laulu ära, kuna vaid paar sõna oli laulda. Teinud ka mängule lõpu ta naeratas Ebony'le. "Heips!" ütles Ben sellise lapsiku naeratusega, mis võis ajada igaühe naerma..

"Ma ei tahtnud segada," vabandas tüdruk ning heitis pilgu maha, tundes end sedasi läbimärjana poisi ees seistes kohmetult. 'Vähemalt pole majas tuult' mõtles neiu endamisi.

"Ega sa ei seganudki. Pigem on just rõõmustav nii ilusat tuttavat näha, kuigi märja võitu ta on, aga see teda veel ei riku," lausus Benny irvitades. "Sa ei pea muide seisma," lisas ta veel lahkel taeratades. Siis meenus talle diivani olukord ja ta tõusis. Noormees pühkis diivani puhtaks ja siis suundus tugitooli poole.Ta puhastas ka selle ja siis ka teise tugitooli. Rohkem siin nagu korralike istmeid polnudki.

Ebony punastas kergelt ning jälgis siis noormehe tegevust. Lõpuks otsustas ta diivani kasuks ning istus sellele. "Sa laulad päris hästi," lausus neiu, oskamata midagi paremat öelda.

"Kõik ütlevad seda ja kuigi tuleks öelda aitäh siis mina hoopis ei usu teiste juttu, kuna mul on veel palju arenemisruumi," lausus Ben. Ta istus ka diivanile tagasi ja vaatas Ebony't muigega. Noormehel oli hea tuju..Vägagi hea tuju.

"Peaksid uskuma.." pomises neiu ning heitis Ben'ile pilgu kui too samuti istus. Märganus muiet poisi suul kortsutas tüdruk kulmu: "Mis on?" Ebony viis pilgu üle enda läbimärja keha ja kehitas õlgu. "Ma tean jah, et ma näen jube välja." nentis tüdruk samuti muiates.

"Ma muigan, sest mul on hea tuju ja sa oled ilus nagu alati,"vaidles Benny. Noormehe arust oli Ebony nagu tõeline ingel ja ei tundunud päris..

"Ja miks sul siis nii hea tuju on?" päris Ebs ning kohendas käevõru enda randme ümber, kortsutades valutorke tõttu kulmu.

"Ma ei tea isegi," tõdes Ben muigega. Ta märkas neidise kulmu kortsutust peale käevõru kohendamist. "Mis on?" küsis Ben, isegi tõsinedes kohe..

"Eem.. ei midagi.." pomises neiu ja tõstis kohkunult pilgu. Siis tegi ta käevõru kinnituse lahti ja pani veidike lõdvemalt kinni. Tüdruk ristas rinnal käed ja sulges hetkeks silmad, hingates sügavalt sisse ja välja. Valu hakkas taanduma..

"Midagi ikka on vist küll, aga kui sa ei taha rääkida siis ega ma sind sundida ei saa," lausus Ben, säilitades samas oma rahulikkuse. Ben'i pilk käis üle Ebony käte ja viis siis pilgu Ebony silmadele. Noormees sättis kitarri sülle jälle ja tinistas niisama mingit rahulikku viisi. Lõpuks mängis ta üht Soome laulu Kun minä kotoani läksin. Ise ta aga kaasa ei laulnud..

"Asi ei ole selles, et ma ei taha. Vaid ma ei saa. Või noh.. sa hakkad mind siis raudselt vihkama nagu kõik teisedki." seletas tüdruk veidi aja pärast. Ebony ohkas sügavalt ja pühkis silmanurgast sinna tikkuva pisara ära. 'Viripill' ütles ta endale mõttes ja proovis mälestusi peast välja suruda.

"Selleks, et mind kedagi vihkama ajada on vaja midagi nii hullu nagu maailma lõppu või mu lähedase surm või miskit sellist,"lausus Ben.Ta peatas mängu ja võttis taskust salfaka paki. Sealt võttis ta salfaka ja kuivatas neidise silmanurga ära. Siis andis ta salfaka Ebony'le.

"Heh.." muigas neiu ning naeratas tänulikult. "Mul on varsti juba kollektsioon," lausus Ebony ning viipas salfakale enda käes. Selle taskusse surunud haaras neiu ohates oma vasakust randmest ja pusis veidike laia käevõru kinnituse kallal. Selle lahti saanud, libistas ta käevõru üle käelaba, paljastades pika armi, mis jooksis risti üle randme.

Ben vaatas kerge ahastusega armi.. "Kui sa selle ise tegid siis miks?"küsis Ben..

"Ma.." pomises neiu kõheldes. "Tegin jah. Kahjuks ei läinud õnneks, paps tuli liiga vara koju." lausus tüdruk otsusekindlalt ning tõusis püsti, sammudes keset tuba. Ebony pööras ringi ja lausus: "Ära nüüd arva, et ma mingi emo olen, aga ma ei taha eriti elada enam. Sellepärast paps mu siia saatiski. Ta ei saanud minuga hakkama enam." "Mitte, et ta üritanudki oleks.." lisas neiu vaikselt ja uuris värsket armi, mis ikka veel haiget tegi.

"Miks sa elada ei taha? Sa oled vaid 17 ja sul on ju veel terve elu ees," lausus Ben. Ta muidugi ei arvanud, et Ebony mingi emo on.Ta arvas, et ta sobiks selleks ise lausa paremini..

"Sest keegi ei taha, et ma elaks. Kedagi ei huvitagi, kas ma elan." vastas Ebony vaikselt. "Mu enda isa ei taha mind nähagi.." ohkas neiu ja vajus tugitooli istuma.

"Mina tahan, et sa elaks. Ma lausa nõuan seda rangelt, et sa elaks," ütles Benny, kui oli kükitanud Ebony ette.. Ta vaatas otse tüdruku sinistesse silmadesse. "Vaata ma ütlesin lõkkeõhtul, et ma olen otsekohene onju.. Vot asi on nüüd selles, et sa nagu meeldid mulle ja mitte vähe, kuna sa oled nii ilus ja kena ja tore tüdruk ja kui sa enam ei elaks siis huvitav, kes mu päeva rõõmsaks teeks kogu oma ilu ja toredusega?" seletas Be. Ta oli surmtõsine ja seda näitasid juba kõik aspektid, nägu, ilme ja ka silmad,,

"Sa leiaks kellegi minust kümme korda parema," jäi Ebs oma arvamusele kindlaks. "Kamoon. Ma olen mingi.. ennasthaletsev suitsiidne.. mõrd." lausus neiu ning piidles Ben'i altkulmu. "Kuigi.." alustas tüdruk, kuid jäi siis uuesti vait.

"Ma ei leiaks kedagi sinust paremat, kuna sa oled lihtsalt perfecto igast küljest ja kuigi sa oled mingil määral suitsiidne siis pole sa mõrd ja kui ma ei kardaks, et sa mind maha lööd siis ma kasvõi suudleks sind just praegu, aga sa lööks mu nagunii maha seega ma pigem ei üritagi ja mis kuigi?" vatras Ben, olles ise jällegi endale kindel..