Eemal kõigest ja kõigist.

Ebony jooksis nuttes metsasügavustesse, panemata tähelegi, kuhu ta läks. Ta ainult jooksis ja jooksis..Nii kiiresti kui vähegi suutis. Mets ta ümber läks aina sügavamaks ja puud tihedamaks. Ebony komistas puujuure taha ja kukkus. Nuttes jäi tüdruk sinna lesima, peas vasardamas mõte 'Ma lootsin, et sa oled teistsugune..'

OT: Paluks mulle mitte järgi tulla.

Ben oli näinud Ebony't vabaajahoonest minema jooksmas. Noormees jooksis neiule järgi. Lõpuks nägi ta maha kukkunud Ebs'i ja jäi ähkides seisma. Noormees kükitas Ebs'i kõrvale."Mis juhtus?"küsisBen murelikult, otsides taskust salfaka pakki. Ta tõmbas sealt salfaka ja kuivatas Ebs'i nägu sellega..

"Midagi ei juhtunud," pomises neiu ja ajas end püsti. "Palun, ma tahaks üksinda olla." lausus ta vaikselt ja sammus edasi puude vahele.

Ot: As I said, paluks mitte järgi tulla.

"Ebony, võimalik, et ma ei tea sind piisavalt, aga ma saan aru kui midagi juhtunud on," lausus Ben. Ta lootis, et tüdruk miskit hullu ei tee. "Ja tead mu tunded su vastuon veel tugevamaks läinud. Ma armastan sind ja kui suga midagi juhtuks ei andestaks ma seda endale kunagi ja kui sa end ära tapad siis arvesta, et ma ei saa sellest kunagi üle ja tapan ka end, kuna ma lihtsalt armastan sind ja ma ei suuda ilma sinuta elada. MA ARMASTAN SIND!" vatras Ben ja viimase lause ta lihtsalt karjus üle metsa. See jutt ajas talle mingil põhjusel nutu kurku..

Ebony jooksis aina sügavamale metsa sisse, peas kajamas Ben'i sõnad. "Millesse ma end segasin.." pomises neiu vaikselt ning seisatas keset metsa. Ta vaatas ümberringi ja väristas jaheda tuule tõttu õlgu. Neiu meenutas Chris'i sõnu.. 'Mida poiss sellega mõelnud oli' mõtiskles ta endamisi ja istus vettinud puutüvele. Ebony vaatas ringi ja palvetas sisimas, et ta tagasitee leiab. Tüdruk oli juba liiga sügaval metsas, et keegi teine ta siit üles leiaks. Ohates tõusis Ebony püsti ja jooksis edasi.

OT: Ma leian ise tee tagasi, pole vaja mind otsima tulla.

Üle Ben'i põse voolas üks pisar. Noormees oli täiesti mures. Ben toetas end puunajale, aga lasi end lõpuks istukile ja toetas selja puutüve vastu. Üle ta põse vajus veel järgminegi pisar. Noormees pühkis need ära ja otsis ahastuses olles taskust suitsupakki. Viimaks ta leidis selle ja võttis sealt ühe suitsu ja tsäga. Nooruk pistis suitsu huulte vahele ja süütas selle. Ta tõmbas närviliselt mahve ja pani paki koos tsägaga tagasi tasku. Ta hingas veel närviliselt õhku välja ja toetas pea vastu puud.

Ebony vajus väsinult põlvili ja vaatas ümberringi. Väljas oli juba nii pime, et neiu ei näinud enam, kuhu ta suundus. Käsikaudu kompides roomas tüdruk lähima puutüveni ja toetas end vastu seda, mõeldes, mida edasi teha. "Kohe, kui päike tõuseb, hakkan tagasiteed otsima." lausus neiu endale vaikselt, ent kindlalt, et vaikust peletada. Iga väiksemgi krabin pani teda võpatama. Ebony ei osanud aimatagi, kui sügaval metsas ta olla võis. Tema arvestuste järgi oleks ta ammu pidanud juba teise metsaserva välja jõudma. Ta oli jooksnud tunde ja vahepeal mitmeid kordi kukkunud, end nii valusalt vigastades. Kuid füüsiline valu polnud midai võrreldes sellega, mida tüdruk hinges tundis. Väsinult sulges ta silmad, lootes veidikenegi und saada. Tüdruk peitis külmast värisevad käed taskutesse ja tõmbas jalad lõua alla.

OT: Mulle pole endiselt vaja järgneda. Ja pealegi pole mu leidmine enam eriti võimalikki, sest mets on suur ja ma olen juba ma ei tea kui kaugel.


-----------------------

Ebony ärkas, taas külmast lõdisedes ning nägi kergendustundega esimesi päikesekiiri üle metsa end laotamas. "Jumal tänatud," pomises neiu, olles õnnelik, et ta surnuks ei külmunud. Sest vaatamata kõigele soovis tüdruk veel elada - tal oli liiga palju lõpetamata asju. Ebony sirutas oma kangeid kehaosi veidi ning ajas end siis puu najal püsti. Lähimal vaatlusel selgus, et selleks oli kuusk. 'Veeta öö kuuse all, milline iroonia' mõtles neiu ning muigas. Ebony heitis pilgu üle enda lõhkiste ja räpaste pükste, marraskil põlvede ja kriimustatud käte. Kõik kohad ta kehas valutasid, kuid kangekaelsus ja tahtejõud sundisid teda edasi kõndima. Ebony vaatas enda ümber ringi ja hakkas suvalises suunas kõndima, lootes, et see teda metsast välja juhatab.


Neiu ei osanud aimatagi palju aega oli möödunud - ajaarvamine oli tal juba ammu sassi läinud, kuid lõpuks hakkasid puud hõrenema ning rohkem valgust hakkas nendest läbi tungima. Ebony lonkis jõuetult valguse poole, toetudes puutüvedele. Lõpuks jõudis ta metsaservale ning hingas kergendunult. Kõige raskem osa oli läbitud - tuli vaid leida tee laagrisse. Ebony vaatas ringi ja nägi kaugel silmapiiril järvepinda helkimas. "Järv.. järelikult on ka laager kuskil," pomises neiu veidi rõõmsamaks muutudes ning hakkas edasi sammuma. Järvele lähemale jõudes võis ta juba selgelt eristada maju. 'Seal on peamaja.. seal vabaajahoone' mõtles tüdruk õnnelikult ringi vaadates. 'Chris'il oli õigus, ma olen tõesti õnnega koos' mõtiskles Ebony ja sammus mööda järvekallast edasi, silla poole.

Ben oli ikkagi ööseks läinud majja magama. Kuigi ta ei saanud eriti magada, kuna nägi luupainajaid. Nooruk tegi hommikust jalutuskäiku. Ta silmad olid punased ja oli aru saada, et ta polnud väga maganud. Seljas oli tal must tsärk, mustad teksad ja punased ketsid. Peal oli tal lihtsalt must pusa. Ben vaatas ringi ja nägi üht kuju mööda järve kallast kõndimas. See kuju meenutas talle Ebony't. Vaadanud veel mitu sekundit paigal seistes kuju, lõi Ben'i nägu järsku särama. "Ebony," karjus Ben ja kiirendas sammu ja jooksis tüdruku suunas..

Ebony istus sillale ning kuulis siis kedagi end hõikamas. Neiu lootis miskipärast sisimas, et tegu on Chris'iga, sest Ebony tahtis tõesti poisiga rääkida ja vabandada ja.. Nähes Ben'i enda poole jooksmas, ohkas tüdruk vaevukuuldavalt ja mõtles, mida poisile öelda. Tüdruk heitis pilgu üle enda marraskil ja veritsevate haavade ning nentis, et lause 'Kõik on korras' antud juhul ei sobinud.

Ben jõudis Ebs'i juurde ja lihtsalt embas teda. Käth'ile ta lihtsalt lehvas ja hoidis Ebs'ist edasi kinni. "Palun ära kunagi nii tee, kuna järgmisel korral ma muretseks end küll väga surnuks, kuna see oli liiga hull," lausus Ben eemaldudes.

"Ma.." pomises Ebony kohmetult. Neiu vaatas Ben'ile veidral ilmel otsa ning pöördus siis Käth'i poole. "Seenel käisin," üritas neiu lolli nalja teha, mis tal eriti välja ei kukkunud. Lõpuks ta ohkas ja lausus: "Ma jooksin ma-ei-tea-mitu kilomeetrit maha mööda Vana Metsa, kukkusin umbes 20 korda põlvili ja igat muud pidi, sain okstega vastu käsi, jalgu ja nägu.. Ee.. hunte ega karusid ei kohanud. Läks õnneks. Aa.. ja ööbisin kuuse all. Ja siis loivasin veel need kõik kilomeetrid tagasi. Pluss veel, ma ei mäleta, millal ma viimati sõin." Neiu hingas sügavalt sisse ja ohkas siis.

Ben kuulas seda kõike paokil suu ja suurte silmadega. Ta oli täiesti vait ja ei öelnud midagi.

Ebony naeratas nõrgalt ning siis tabas teda köhahoog. "Sain vist külma," pomises neiu vaikselt ja võttis õuna vastu. "Aitäh," lausus ta vaikselt ja keerutas õuna peopesas. "Kõigepealt pean ma Chris'iga rääkima. Siis vaatan edasi.." lausus neiu otsustavalt. "Üks on kindel - Holly silma alla ma sedasi küll sattuda ei taha." lisas ta siis ja lõi hambad õuna.

Ebony mõtles hetke ning noogutas siis nõustuvalt pead. Ettevaatlikult ajas tüdruk end püsti ja pühkis harjumusest käega üle püksitagumiku. Siis jõudis talle kohale, et püksid on juba niigi mustad ja see tegevus asja oluliselt paremaks ei tee. "Need riided võib vist küll mahakandmisele arvata.." pomises tüdruk vaikselt ja hakkas majade poole sammuma.

"Sa pole ainus kes külma sai," tõdes Ben. Tal oli endalgi kerge köha ja nohu ka, aga elas üle. Ben naeratas, kuna oli rõõmus, et Ebony tagasi oli ja kõik enam vähem korras oli. "Mind isegi ei huvita miks sa Chris'iga rääkida tahad. Mulle piisab sellest, et sa elus oled,"lausus Ben tõustes ja tüdrukutele järgnedes.

Ebony vaatas korraks Käth'i poole ning märkas kohkumusega, et Ben hakkas nendega kaasa tulema. Kui Ben seal oli, ei saanud ju Ebony Chris'iga rääkida.. Käth'i küsiva pilgu peale raputas neiu vaevumärgatavalt pead ja sammus siis edasi.

Ben sai tegelikult asjale pihta, et ta oli üleliigne. Noormees ohkas märkamatult. "Tead kallike, ma lähen hoopis sööma ja toon sulle sealt veel midagi peale ühe õuna," lausus Ben. Ta teadis, et võis olla arusaada, et tema üleliigsus muserdas teda, aga mis teha. Noormees tegi Ebs'i põsele õrna musi ja läks maha vaadates söökla poole.

"Jah, hiljem." noogutas Ebony nõustuvalt ning viskas õunasüdamiku suvalisse kohta maha. Küll ära kõduneb. Neiu ootas kuni Käth talle järele jõudis ning sammus siis pilku majadel hoides edasi.

"Ju ikka," ütles Ben, kõndides paar sammu tagurpidi ja pööras siis end tagasi. Noormees ohkas vaid.