Mingiaeg.

Rebecca lonkis tuppa. Ta oli enne käinud kusagil, täiesti ükskõik mis kohas ja teinud täiesti ükskõik mida.
Nähes toas õdesi, naeratas ta neile. Ta oli küll kuulnud, millise käkiga nad hakkama said, aga maja punktidest oli tal täiesti savipohhui. Peaasi, et õed ise terved on ning seda nad tundusid olevat.
"Holly ära ei tapnudki või midagi?" küsis ta voodile istudes.

Rebecca muigas tee jutu peale. "Nii armas temast," naeris tüdruk.

"Hei," lausus Kate särava naeratuse saatel tuppa sisse sadades. "Kate Rachele olen." lausus ta siis pilku üle toa lastes, nähes võõraid nägusid. Neiu sammus oma voodi juurde ja hakkas asju lahti pakkima. Öökapile rõndas üks pilt, kus oli Kate oma õega. Sinna kõrvale lisandus Piibel, mobiiltelefon ja patsikumm, mille ta oma juustest ära tiris. Ohates haaras ta väiksemast kohvrist läpaka ja asetas selle kummutile. "Sülearvutid on siin ikka lubatud, eks?" küsis ta siis kulmu kortsutades, mõistes, et tal pole siinsetest reeglitest õrna aimugi.

"Meeldiv tutvuda," vastas Kate rõõmsalt ning kortsutas siis kulmu. Nüüd tuleb välja, et tema oli ainus, kellel läpakas kaasas oli? Great.. Kate võttis kohvritest tähtsamad asjad ja riideesemed välja ning paigutas need kummutisse. Ülejäänud asjad jättis ta hetkel kohvritesse ning sulges siis mõlemad, lükates nad hoolikalt voodi alla. Siis pööras neiu oma kogu tähelepanu spordikotile, kuhu ta oma kõige tähtsamad asjad oli pannud. Kate tõmbas luku lahti ning tõstis siis pilgu. "Ee.. kas siin kuskil muidu peeglit on? Ma mõtlen nagu.. suuremat sellist.." küsis ta kohmetult, lootes, et temast nüüd mingi ilueedi mulje ei jää.

"Nomh.. jah.. Sellega pole mul midagi teha. Kas siin muidu mingi saal on või midagi sellelaadset?" päris Kate edasi ning läks uuesti oma spordikoti kallale. Sealt tõmbas ta välja väikese kilekoti ja asetas selle voodile. Veidi kotid ringi sobranud, leidis neiu üles ka niidi ja nõela ning võttis kilekotist oma balletikingad välja. Kate sättis end voodile rätsepaistmesse ning asus kingadele uusi paelu külge õmblema.

Kate kortsutas tüdruku muige peale kulmu ning pööras siis pilgu tagasi õmblemistööle. "Te vist ei saa päris täpselt aru nüüd. Ma pole mingi ennasttäis ilueedi, kes ei suuda kahte sekunditki ilma end imetlemata olla." lausus ta veidi pahaselt, kuid leebus kohe. "On lihtsalt suur võimalus, et ma hakkan sügisest balletiakadeemias õppima ja ma tahaks väga enne seda oma tehnikat veel parandada. Sellepärast ka peegel ja saal." seletas tüdruk naeratades ning asetas ühe kinga maha, asudes teise kallale. "Aga kui ma teid sellega ei häiri, pole minul midagi korvpalliplatsil tantsimise vastu," naeris Kate ning lisas siis: "Iseasi muidugi, kuidas see mu kingadele mõjub."

Vaikselt ohates istus tüdruk voodi asemel põrandale ja haaras ühe kinga kätte, painutades seda igatpidi. "Kust te ka pärit olete?" küsis neiu suvalise küsimuse. Oli aru saada, et teised tüdrukud ei mõistnud endiselt, mida ta sellega mõelnud oli. Kuid Kate ei viitsinud enam seletada ka. 'Tore algus ikka küll' mõtles tüdruk ja surus kinganina vastu põrandat.

Rebecca vaatas naerdes uut tüdrukut. Päris õigesse tuppa ta sattunud, mõtles tüdruk ning vaatas õdesi.

"Detroit," vastas Kate veidi kurvalt naeratades. Ta polnud oma päritolu üle just kuigi uhke, aga noh.. mis teha. Kate pani tähele kahe tüdruku pilkudevahetust ning heitis neile siis põhjalikuma pilgu. Nad tundusid hästi läbi saavat.. võimalik, et nad olid head sõbrannad. Või isegi õed..? Kate kortsutas mõtlikult kulmu, kuid loobus sellest mõttest ning pani pointe'd jalga. Neiu sidus paelad kinni ning peitis sõlmed paelte alla. Siis istus ta tagasi voodi peale ja pani säärised ümber jalgade. Neiu tõusis pointe'del üles ning tippis veidi ühe koha peal. "Vabandust, kui see teid häirib. Ma pean kingad sisse kandma." lausus ta siis pilku tõstes ning jätkas oma tegevust.