Hilisema rongiga

Miranda naeratas uuesti. "Ma olen modell, alates 13. eluaastast. Ainuke austraallane, kes kunagi Victoria Secretiga lepingu on saanud." Tüdruk oli selle saavutuse üle väga uhke. Samuti oli ta üks nooremaid, kes Victoria Secretis töötanud on, kuid polnud ju mõtet liiga uhkeks ka minna.

"Vau.." pomises Kate üllatunult. Selle tüdruku kõrval tundis ta ennast veel vaesemana kui ta tegelikult oli. Kate pööritas silmi, mõeldes, kes seal laagris veel kõik koos võivad olla. Vaikselt ohates pööras ta pilgu tas aknast välja.

Miranda näole tekkis kerge puna. "Jah, pesumodell. Kuid mitte ainult, ma ikka poseerin riietega ka!" tundis ta, et peab end õigustama. "Ma olen 17." Neiu naeratas uuesti.
Ta pöördus Kate'i poole - "Tüdruk, sa lööksid KINDLASTI ilma modellinduses!"

Kate punastas veidi selle kommentaari üle ning kehitas siis õlgu: "Ma ei leia, et kogu maailm mu ihu igapäevaselt ajakirjades nägema peaks."
"Pealegi on mul teised eesmärgid," lisas ta pilku taas akna poole pöörates.

Miranda tundis end hetkeks lööduna. "Kallike, siin maailmas on ka muid variante, kui ainult pesumodell. Ja Victoria Secret'i show toimub korra aastas." Ta naeratas siiski. "Ballett, jah?"

"Ma tean, jah. Aga ükski neist variantidest ei ole mulle meelt mööda." lausus Kate rahulikult. Miranda küsimuse peale kehitas ta õlgu. "Maybe. Maybe not." lausus tüdruk vaikselt. Ballett oli ju võimalus.. eeldusel muidugi, et ta sisse saab. Normaalsetes koolides pannakse nimekiri kohe üles. Aga eii.. piinake jah augustini. Kate ohkas vaikselt ja vaatas hetke Zack'i, kes end nähtavasti tüdrukute vestlusest välja oli lülitanud.

Miranda vaatas õrnalt naeratades aknast välja. Ta nägi puid ning mägesi. Isegi üks jõgi vilksas mööda. Järsku tundis ta, et peab end õigustama. Ta vaatas Kate'i ja seejärel Zack'i ning naeratas. "Te ilmselt mõtlete, et kas ma liiga noor pole selle jaoks, eks? Arvatavasti olen, kui samas olen ma ka väga tubli, et nii kaugele olen jõudnud. Kuid tegelik põhjus, miks ma seda teen, on see, et mu vanemad on väga vaesed. 13 aastaselt kutsuti mind esimest korda castingule. Tänava pealt. Nähes pealt, kui raske mu vanematel ning nooremal vennal oli, ma lihtsalt pidin minema. Tänu jumalale sain ma selle töö ning töid ka edaspidi." Ta naeratas ning jätkas - " Ilma minu abita, ei saaks mu vend muusikakoolis klaverit õppida. Ta on nii andekas selles! Ma ostsin talle klaveri ja puha! Ema auto varastati ära. Ilma minuta käiks ta ikka veel 25 kilomeetrit rattaga tööle. Ta töötab koristajana. Aga ma ostsin talle uue auto. Sellise armsa väikse, mitte kalli." Tüdruk neelatas. "Ma teen seda sellepärast, et see meeldib mulle, aga väga suurt kaalu annab ka see, et mu pere ei saaks ilma minuta hakkama." Miranda lõpetas rahulikult rääkimise, naeratas ning jätkas aknast välja vaatamist.

Kate muigas tahtmatult, kuuldes Miranda selgitusi. Tundus, et neil oli palju ühist. "Ma saan sinust täitsa aru. Ma pole ise ka just kõige rikkamate seast pärit. See on veel kergesti öeldud. Detroit'i agulitüdruk oleks täpsem mõiste. Ma käisin tänavatel tantsimas.. Niiöelda lahingutes. Võidu korral sai sealt päris korraliku summa. Loodan akadeemias ka stipendiumile. Eeldusel, et ma muidugi sisse saan. Ma ise ei usu eriti.. mul pole mingit treeningutki. Väiksemana õpetas mind ema.." rääkis tüdruk tõsiseks muutudes ning pööras viimase lausega pilgu taas aknast välja, neelates pisaraid. 'Sa pead tugev olema, Rach' lausus ta endale mõttes.

Kate naeratas tänulikult ja pühkis pisarad ära. "Kõik on korras," kinnitas tüdruk. Iseasi oli see, kas ta üritas seda selgeks tehe teistele või endale..

"Pole eriti midagi rääkida. Detroit'i agulipiirkond pole just kõige ohutum piirkond. Tänavatulistamised on seal suhteliselt igapäevane asi ja no.. mu ema sattus valel ajal valesse kohta." lausus Kate lühidalt ning manas siis vapra naeratuse näole. "Ta ütles alati, et naeratades on raskustest lihtsam läbi murda." nentis tüdruk vaikselt ohates.

Kui Zack klaveri kohta küsis, raputas tüdruk pead. "Mul polnud selliseid võimalusi. Kui mina väike olin, oli mu ainuke huvi ratsutamine. Vahetevahel käisin võistlustel ning mõnikord ka võitsin. Võidetud summa andsin emale, et ta perele midagi vajalikku ostaks."
Kuuldes Kate'i juttu, kadus Miranda suult naeratus. Ta arvas, et kõik see on ainult filmides võimalik, kuid näha inimest, kes läbi tänavatulistamise oma ema kaotas... See oli raske.

Miranda noogutas naeratades, võttis oma koti ning sammus kupeest välja. "Aitäh," sõnas ta veel ukse juures.

Kate tundis, et rong hakkas pidurdama ning tõusis püsti. Neiu tombas enda kohvrid alla, mis maandusid tuhmi mütsatuse saatel kupeepõrandale. Kiiresti mõtles tüdruk läbi, ega tal kohvrites midagi kergesti purunevat polnud. Kate kehitas õlgu ning haaras siis mõlema kohvri sangast, tõmmates need püsti. Tüdruk pani spordikoti õlale ja sammus ustest välja. "Aitäh," lausus ta naeratades.