Majas,

"Seitse aastat," kostis Jolene ja muigas, kui riideid kappi ladus. Tal oli neid päris palju kaasas ja samuti ka igasuguseid muid jubinaid. Läppar ja i-pod. Ka need pani ta kappi ära. Ta isegi ei teadnud, kas sellised asjad võivad siin kaasas olla. Ta eeldas, et võivad.
Viimaks olid asjad kappi ära pandud ja tüdruk maandus voodil. "Ma tulen Londonist ja teie?," küsis ta teiste käest.

"Londoni linna piirist elan paar kilomeetrit eemal,"vastas tütarlaps küsimusele, viies ise samal ajal pilgu neoonsetelt trummipulkadelt oma riidekapi poole. Kuna ta oli ilmselt eelnevalt selle ukse lahti unustanud, lükkas ta selle kinni ning istus oma voodile maha.

"Oulust..See on Soomes,"vastas Ben ja täpsustas riiki. Noormees sai ka oma pusad kappi. Siis võttis ta oma telefoi ja iPod'i. Pani telfu taskuja pani iPod'isahtlisse. Sahtlisse läks ka joonistusplokk ja pinal..

Derry pilgust oli ilmselt tema imestus täiesti märgatav, kui ta kuulis, kust Benny tuleb. " Sa tuled S o o m e s t?"küsis ta põhimõtteliselt endalt, tuues kuuldavale raske ohke. "Ma tahaks ka Soomes elada.. Seal on kuidagi palju.."ütles tütarlaps, jäädes hetkeks mõttesse,:"..ilusam,"lõpetas ta oma lause, ise samal ajal ka oma mõtte pärast muiates. Samas ei saanud ta vastuväiteid teha, kuna talle oli alati Soome loodus meeldinud - või vähemalt osake sellest, kuna ta oli seal siiski vaid mõningad korrad olnud.

"Öösiti sa Oulu tänavatel vast ringi tuiata ei tahaks," lausus Benny turtsatades. Noormes võttis kitarri ja tinistas seda veidi. Saades aru, et kitarr on häälestamata hakkas ta kohvrist häälestajat otsima..

"Mis need Londoni-äärsed niinimetatud külateed siis paremad on? Okei, tegelikult pole mul soovitatav üldse kuskil öösiti üksinda ringi hulkuda, kuna ma olen alaealine ja pisike,"lausus tüdruk, üritades "alaealise" ja "pisikese" juures järgi teha oma ema häält. "Aga noh, lüüakse maha, siis lüüakse, mina käin sinnamaani ikkagi üksinda öösel ringi kondamas,"

Kuna Derryl oli juba mõnda aega olnud suhteliselt igav, otsustas ta Benjamini kittari häälestamis-"muusika" saatel joonistama hakata, otsides selleks vajalikud paberi ja pliiatsid oma õlakotist.

Benny vaid turtsatas.Ta leidis lõpuks häälestaja ja pani selle käima. Ta hakkas esimest keelt tinistama ja keeras nupust kuni häälestaja näitas, et heli on õige. Ta asus järgmise keele kallale..

Olles ära kuulanud Jolene jutu, kehitas Derry vaid õrnalt õlgu. "Minu jaoks pole veel ükski koht, kus ma elanud või käinud olen, hull olnud.. Aga noh, eks inimene ise otsustab, mida ta hulluks peab, või mida mitte,"lausus ta, ise samal ajal paberile jooni tõmmates - nendest pidi mõne aja pärast välja kujunema inimene.

Ben'il käis häälestamine suht ruttu ja peagi pani ta häälestaja sahtlisse. Noormees hakkas mängima HIM'i in joy and sorrow't, aga oli ise vaikne ja mängis vaid kitarri.

Ka Jolene vaikis nüüd ja surfas netis edasi. Ta suhtles enda sõpradega, kes olid koju maha jäänud.

OT: loodan, et mahun ikka siia tuppa:)

Miranda tiris oma suurt kohvrit ning suurt käekotti, mida ta tangiks nimetas, läbi maja. Ta astus esimesse tuppa, mis talle silma jäi. Tüdruk nägi seal kahte poissi ning kahte tüdrukut.
"Hei, ma loodan, et ma ei sega teid, aga kas teil siin toas vabu kohti on?" Miranda uuris naeratusega inimesi toas.

"Kui sa leiad vabu voodikohti, siis mahud siia ilusti ära,"lausus Der tuppa asutunud tüdrukule, ise toas ringi vaadates,:"Ilmselt mahud küll,"vastas ta, olles üle lugenud voodikohad. "DD,"tutvustas ta end tollele, pannes seejärel enda paberid ja pliiatsid korralikult sahtlisse - tal polnud mingit soovi seda sahtlit pühapäeval koristama hakata.

Miranda naeratas. "Tere Derramy, mina olen Miranda, meeldiv tutvuda." Tüdruk tiris oma suure kohvri vaba voodi kõrvale ning istus siis voodile. "Huh, muidugi sattusin ma peamajast kõige kaugemal olevasse majja, milline iroonia," naeris tüdruk roosasi kontsi jalast võttes. Ta pani jalad voodile ning vaatas peeglisse, mis teises toa seinas otse ta ees oli. Ta nägi sealt kohevate pruunide juuste, valgete lühikeste pükste ning kingadega sama tooni sametist (u. sama materjal mis dp-l) suuremat sorti dekolteega pluusiga tüdrukut. Ta vaatas toas ringi. "Päris hubane teil siin."
Tüdruk ringutas ning vaatas Derramy't. "Niisiis, Derramy jah? Kuidas sulle siin meeldib? On toredad inimesed? Kuidas toakaaslased on?"

"Laager nagu eelmiselgi kordadel. Kuigi üldiselt sellel laagril midagi viga pole, sest muidu ma siin hetkel enam ei oleks,"naeris tütarlaps, ise samal ajal õlgu kehitades,:"Ja noh, inimesed on toredad - või vähemalt need, kellega ma suhelnud olen. Toakaaslaste kohta ei saa ka midagi halba öelda,"vastas Derry ka teistele Miranda küsimustele.

"Kuidas sulle see laager tundub? Oled juba kellegiga suhelnud ka siit?"küsis ta vastu.

OT: Kerr naeratab koguaeg.

Miranda naeratas ning raputas pead - "Eip, ma just alles jõudsin siia. Nüüd olen tegelikult, sinuga." Ta vaatas tüdrukut uurivalt. "Kui pikk sa oled?" küsis ta lõpuks.

Miranda noogutas - "Hei Caitlin, mina olen Miranda."
Tüdruk võttis oma "tangist" paksu fotoalbumi ning asetas selle öökapile. Veel võttis ta kotist ühe väikese kotikese, mis ilmselt oli meigikott, ning asetas selle öökappi. Öökappi pani ta veel ka oma fööni, sirgendaja ning hügieenitarbed. Kapi ukse kinni pannud, võttis tüdruk oma käekotist veel ühe väiksema koti, mis sarnanes väga läpakakotile. Suure punaseruudulise 'tangi' lahti pakkinud, pani ta selle massiivsesse punasesse kappi, mis ilmselt tema oma oli. Seejärel üritas ta oma rasket kohvrit voodile tõsta, kuid ei jaksanud eriti. Ta istus uuesti voodile, nägu hetkeks torssis, kuid naeratas siis uuesti.
"Millega vabal ajal tegelete?" küsis ta toanaabritelt.

"Viimati olin 169 cm pikk, vaevalt, et rohkem kasvan,"vastas Derry. Ise ta tegelikult seda ei uskunud - kuna talle oli alati tundunud, et üle 165 cm ta pole - aga kuna kooliarst oli talle nii väitnud, siis ei hakanud ta enda arvamusi avaldama.

"Tsau,"tervitas ta rõõmsalt Caitlinit, kui too tuppa oli sisenenud. Kuulnud Miranda küsimust, jäi ta hetkeks mõttesse ja vastas siis,:"Mina tegelen vaid elektriviiuli mängimisega ja joonistamisega. Sa ka millegagi tegeled?"küsis ta vastu, samaaegselt pilku fotoalbumile viies.

"Sul on huvitav välimus, kuid liiga lühike oled," naeratas Miranda.
"Wow, issand kui lahe! Elektriviiul - it must be cool," naeris tüdruk. "Ise mängin trumme, seitsmendast eluaastast alates, viimasel neljal aastal pole väga aega kahjuks leidnud, modellindus võtab lihtsalt kogu aja." Tüdruku näolt kadus hetkeks naeratus, kui siis see ilmus kohe tagasi.
Ta võttis öökapilt albumi ning tõstis selle enda ette. "Kui tahate, võite vaadata," naeratas ta.

"Huvitav, mitu modelli siia majja veel ära eksib? Võinoh, peaaegu modellinusega tegelevat inimest?"küsis tüdruk, viies pilgu hetkeks Mattile. "Aga mina vaataks seda albumit hea meelega. Ilusaid inimesi on ikka tore vaadata,"lausus ta naljatledes, võttes ettevaatlikult albumi enda kätte. Enam-vähem poole albumi peal jättis Derry lappamise järgi. "No kuigi mul pole õrna aimugi, kuidas neid pilte tegelikult hinnatakse, võin mina öelda, et sa näed nendel piltidel i m e i l u s välja,"ta hääletoonist oli isegi veidi kadedust kuulda.

Miranda vaatas imestunult Derramy'd. "Kes veel modellindusega tegeleb?" küsis ta.
Kuuldes Derramy kiitust, lausus ta - "Ilu on vaataja silmades, see tähendab, et modellindusega tegelevad inimesed küll hindavad neil piltidel natuke teisi asju, kuid kõige olulisem on ikkagi see, mida tavalised inimesed sellest arvavad. Vähemalt minu jaoks. Aga suur aitäh sulle, tore, et sulle mu pildid meeldivad. Sa oled nii nunnu!" Tüdruk naeratas veelkord ning mudis jalgu.

"Ta ei tegele vist küll päris modellindusega, aga see poiss seal,"vastas ta, näidates muiates Matti poole. "Hea, kui minusugusest inimesest ka vahel kellegile kasu on,"lausus Der naeratades, lõpetades just albumi vaatamise. Nüüd ulatas ta selle tagasi Mirandale.

Miranda võttis albumi vastu ning naeratas sõbralikult. "Te olete nii toredad tüdrukud," ei saanud ta mainimata jätta.