Pärastlõunal.

Becks naeris. "Kallikene, mis sa arvad, miks ma selle teki sulle peale panin? Et sa päikest ei saaks. Ära tule valetama mulle." Rebecca keeras end selili ning tegi Annast alt üles pildi.
"Wow, see tuli lahe praegu," pomises ta suhteliselt enda ette.

Anna naeris. "Ma lähen vette. Tuled ka?" uuris ta juba pooleldi jooksuasendis olles.

Rebecca turtsus Anna vastuste peale, kuid asetas kaamera siis tekile ning jooksis Annast mööda, karjudes - "Kes ees see.. uuumm.. lahe!"

Anna naeris ning jooksis Beccale järele, sumades vett igale poole laiali pritsides vette. Kättega Becca märjakssaamisele kaasa aidates jõudis ta lõpuks kohta, kus järsult sügavaks läks. Tüdruk jõudis vaid kopsud õhku täis tõmmata, kui ta juba vee all oli. Siiski suhteliselt ruttu jalgadele toetuspinna leidnud, ajas ta end vee peale tagasi. Puristades ning silmist vett pühkides vaatas ta Becca´t. "Mis sa ise temast arvad siis?" küsis ta kerge muigega.

Rebecca kiljus, kui Anna teda pritsis ning sukeldus siis. Kui ta vee alt välja tuli, mõtles ta hetke.
"Ta on ilus poiss ja sportlik aga ilmselt mitte väga minu teema ja ilmselgelt ma teda ei saaks ka," vastas tüdruk üsna ükskõikselt.
"Aga mis su vastus siis lõpuks on?" Rebecca pritsis Annat.

Anna kiljus ja pritsis Rebecca´t vastu. "Ja miks sa arvad, et sa teda ei saaks? Nii palju, kui mina märganud olen, vaatab ta võrgutavalt igaüht, kes ette juhtub ning ma olen kuulnud juba selliseid jutte, et...." Anna raputas naerdes pead. "Kuigi noh, ma ei tunne teda veel piisavalt, et mingeid järeldusi teha."

Rebecca naeris. "Vahet pole, ma ei tahaks ka teda. Not my cup of tea. Aga vaata see uus, umm, ma ei tea, mis ta nimi on, tumedate juustega igaljuhul. Vot see on päris kebo," naeris Becks ning hakkas kaldale jalutama.
"Aga sul kindlasti on mingisugune arvamus tema kohta," pinnis Becks edasi.

"Asee... tema on jah kena," tunnistas Anna kerge muige saatel. "Aga ei midagi erilist," lisas ta mõningase mõtlemispausi järel. Kuid saanud aru, et Matt´i koha pealt Becca alla ei anna, tüdruk ohkas ning kehitas õlgu. "Kena välimus, natukene liiga pikad juuksed ehk," ütles ta taaskord näost natukene punaseks minnes. "Armas, oma käitumise poolest. Kuid nagu ma ütlesin, siis minu arusaamade kohaselt on ta kõigiga selline. Need jutud..." Tüdruk raputas tõsinedes pead. "Kuid noh... lähemalt tuttavaks saamise vastu poleks mul midagi. Ärme kiirusta asjus ette."

Rebecca naeris. "Ma teaaadsinnn, et Matt meeldib sulle. Lihtsalt teadsin-teadsin-teadsin," sädistas tüdruk ning jooksis kaldale. "Esimesel võimalusel, kui me teda näeme, kutsud välja ta JAAAAAA..."

"Ei meeldi," ajas Anna näost punaseks lahvatades tagasi. "Ma ütlesin lihtsalt, et ta on kena..." Kuid kuulnud tüdruku järgmisi sõnu, ta kohkus. "Ja...?"

"Jeeejeeh, ära aja." Becks naeris. "Eiei, ja'st midagi edasi ei tulegi, lihtsalt JAA nagu RAUDSELT kutsud välja," üritas tüdruk seletada, mida ta mõtles.

"Ahah... looda sa," ütles Anna taaskord maha istudes ning rätikut endale pähe pannes. "Mis sina sellest üldse saad, et nii elevil oled?" päris ta lõbustatud ilmel silmnähtavalt kettas olevat sõbrannat vaadates.

Ebony jalutas kõheldes järve poole. Rebecca'l ja sellel teisel tüdrukul näis mingi põnev vestlus pooleli olevat ja ta ei tahtnud väga segama minna, aga igal pool mujal oli nii igav ja pealegi oli Rebecca üks vähestest keda neiu teadis. Niisis astus ta kiiremal sammul kahe tüdruku poole.

"Sest ma saan aru, et ta meeldib sulle ja ma tahan, et sa õnnelik oleksid," lausus Becks teatraalsusega. Ta vaatas korra ringi ning nägi Ebonyt tulemas.
"Hei Ebony!" sõnas ta ning naeratas sõbralikult.

Anna kahtles, kas Matt teda õnnelikuks teeks, kuid ei öelnud midagi. Selle asemel silmitses ta neile lähenevat tüdrukut. "Tere..." ütles ta viisakalt.

"Tere! Ma olen Ebony." lausus neiu naeratust ette manades. "Ega ma ei seganud?" küsis ta siis murelikult kulmu kortsutades ja pööras ebaleva pilgu Becca poole

"Anna," ütles tüdruik viisakalt naeratades. Kui Ebony aga oma järgmise küsimuse rohkem Beccale kui talle suunas, sirutas neiu oma jalad välja ning tõmbas rätiku pea pealt keha ümber.

Rebecca raputas pead. "Ei, ei seganud. Istuge meile," sõnas Rebecca naerdes.
"Kuidas siis meeldib siiamaani?"

" No ma ei tea.. Ma pole varem siin laagris käinud. Tavaliselt igalpool mujal, aga nüüd me kolisime ja see oli lähemal. Tundub päris normaalne olema.." lausus Ebony ning võttis samas istet. "Kas te olete siin varem ka käinud?"

Becks raputas pead ning jäi Anna vastust ootama.

Ka Anna raputas pead ning muigas paarile viimasele päevale tagasi mõeldes. "Ma olen oma kaks tuhat korda ära eksida jõudnud... Suur koht," ütles ta kõvera muige saatel.

Jaslene sammus järve poole. Kuna tal polnud tuju ujuda , siis lonkis ta niisama kalda ääres.Mõne aja pärast oli seegi tüütavaks muutunud ja ta otsustas tutvusi teha.Ta läks nende juurde ja küsis:"Olen Jaslene.Võib teie juurde istuda?"

Anna vaatas uustulnukat ning noogutas. "Anna," tutvustas ta ka ennast üpriski napisõnaliselt. Ta oli kuulnud, et vahel lisatakse ka maja, perekonnanimi või vanus, kuid ta ei pidanud seda vajalikuks.

Rebecca muigas Anna teksti peale. Kui keegi Jaslene nimeline nende juurde tuli ja küsis, kas võib istuda, ei osanud Rebecca midagi vastata.
"Eeeeeem, yeaaah, I think it's OK. um." kogeles ta, teadmata isegi miks.

"Ma olen ka siin esimest korda.." pomises Ebony ning märkas siis lähenevat tüdrukut. "Hei, ma olen Ebony." ütles ta neiule vastu ning vaatas siis küsivalt teiste tüdrukute poole, julgetama Jaslene'ile istumiseks luba anda. Tegu oli ikkagi nende rätikute ja asjadega..