Pärastlõunal.

OT: hiljaks jäin, a vahet pole.

Anna vaatas küsivalt Becca poole ning naeratas uustulnukale. "Muidugi võid!" ütles ta sõbralikult naeratades ning oma kõrvalolevale tühimikule patsutades. Tegelikult kavatses ta varsti minema hakata - liiga palju päikesekiirgust temasugusele heledanahalisele.

Jaslene istus tüdrukute kõrvale."Millest te siis rääkinud olete kah?"küsis Jazz.Ta arvas, et nende tüdrukutega võib lahe olla.

Ebony vaatas Jaslene'i huvitunud pilgul ning vaatas siis silmi kissitades päikese poole. Ta tundis end veidike kõrvalejäetuna, nähes kui hästi Anna ja Becks läbi said, kuid nendega mitte suheldes ei oleks ta ka kuhugile jõudnud. Tüdruk lootis, et ta võetakse kiiresti omaks.

"Eeem, igasugustest asjadest. Osad neist on ka isiklikud," märkis Rebecca natuke sarkastiliselt.

Jazz märkas Ebony pilku."Mina olen ka siin esimest korda."ütles Jazz, kui talle meenus, mida tüdruk öelnud oli."Mis majas olete?"küsis ta,vaadates samal ajal järvele.

"Meie Annaga oleme esimesest. Ebony, millisest sina oled?" küsis Rebecca tüdrukult.

"Ee.." pomises Ebony, püüdes meenutada, mis number uksel seisis (Kas need numbrid on üldse ustel?). "Neljandast." lausus ta lõpuks. "Ja sina?"

Rebecca oli natuke pettunud kui kuulis, et Ebony pole tema majas. "Ma lootsin natuke, et sa oled meie majas," ütles ta tiba kurvalt kuid naeratas siis - "Sul on kindlasti toredad toakaaslased."

"Ma Neela ja Zoey'ga juba kohtusin. Nemad tunduvad küll üsna toredad olema. Teistest pole mul õrna aimugi." nentis tüdruk ja jäi Jaslene vastust ootama.

Anna vaatas oma kaaslasi ettevaatlikult ning ajas end seejärel aeglaselt püsti. "Ma arvan, et ma lähen nüüd. Aitab küll sellest siin hetkel," ütles ta naeratades ning oma bikiinide peale riideid tõmmates - ta lihtsalt ei viitsinud vahetama joosta ja bikiinid olid piisavalt kuivad.

"Ma olen ka esimeses majast!"avastas Jazz rõõmuga.Ta pööras pilgu Rebeccale.

"Vahva," sõnas ta Jaslene'le.
"Ma tulen ka, Anna. Ma räägin, et pruunid blondid on rõvedad," naeris tüdruk, tõmbas ka lühikesed püksid ning ketsid jalga ja võttis oma asjad.
"Nägemist tüdrukud. Ebony," sõnas ta Ebonyle otsa vaadates,"raudselt kohtume veel!"

Anna ütles tüdrukutele head aega ning võttis maast oma koti. Plätud varba otsa ajanud, kiirustas ta Beccale järgi, et lahkuda.

"Tsauka, jah." hüüdis ta tüdrukutele järele ja kortsutas siis kulmu. Ta oleks eelistanud, et keegi temale tuttavatest inimestest ka sinna jäänud oleks.

OT:Ma ei jäänud siis või?

Jaslene lehvitas teistele järele.Ta silus oma juukseid ja ütles Ebonyle :"Räägi endast midagi."

OT: sa pole ju mulle veel eriti tuttav.

"Noh, mis minust ikka rääkida. Elan isaga. Mul on koer ja kaks kassi. Olen 17. esimest korda siin laagris. Iseloomult suht.. vaikne. Ma üritan küll sõbralik olla, aga suuremas seltskonnas jään ikkagi tahaplaanile. Ma armastan muusikat.. Ja ma ei oska enam midagi rääkida." naeris Ebony lõpetuseks. "Aga sina?" küsis ta siis Jaslene'i poole pöördudes.

Jaslene naeris kaasa."Elan koos isa ja emaga, koduloomi pole ja ma armastan kah muusikat.Olen 15.Iseloomu ma ei oskagi kirjeldada.."ütles Jaslene mõtlikult."Mu hobiks on klaverimäng.Mis sinu hobid on?"

"Heh, ma mängin ka klaverit." muigas Ebony ning sättis end mugavamalt istuma. "Ja siis ma veel laulan ja tantsin," lisas ta veel.

"Ma olen kohmakamat sorti inimene ja laulu hääl on tavaline, kui niimoodi öelda saab."muigas Jaslene ja solberdas jalgadega vees(OT:olime ju silla ääres?)."Mitme aastaselt sa klaverit õppima hakkasid?"

OT: Vist jah.

"Neljaselt osteti meil klaver, siis hakkasin klimberdama ja kuueselt läksin muusikakooli." vastas Ebony pilku järvele suunates ning vaatas siis kella. "Mis ajal siin öörahu algab?"

"Ma alustasin viieselt...ja öörahu kohta pole mul ausalt öeldes aimugi,"lausus Jaslene."Läheks kusagile mujale?Ma eriti ei viitsi siin olla."Ta tõusis püsti ja vaatas Ebonyle küsivalt otsa.

Ebony tõusis samuti ning vaatas Jaslene'i vabandaval ilmel. "Ausalt öeldes olen ma päris väsinud, pikk sõit oli. Nii et ma läheks hea meelega magama." lausus neiu õrnalt naeratades.

"Oh pole midagi.Ma oleks pidanud seda taipama.Sorry kui sind tüütasin..."hakkas Jaslene vabandama.Ta ei tahtnud Ebonyt tüüdata."Ma vist lähen uurin natuke ümbruskonda.Näeme kunagi hiljem eks?"

"Eiei, sa ei tüüdanud mind absoluutselt. Hea, et ma kellegi leidsin, kellega rääkida saab. Ma olen lihtsalt väga väsinud ja minu mäletamist mööda algab kell 23 öörahu ja siis peavad kõik tubades olema." seletas Ebony kiirelt ning hakkas järvest eemale sammuma.