Aega veetmas

"Ja nüüd tuleb suur kuri hunt ja puhub su majakese ära," naeris Ebony ruumi astudes ning jälgis Chris'i tegevust. "Sul ka igav?" küsis ta poisi vastas laua taga istet võttes.

"Ups.." pomises Ebs, vaadates kaardimaja koost lagunemas. "Vabandust." pomises neiu vaikselt. "Ta halas seal midagi, et arstid tahavad röntgenisse saata. Ja siis ütles veel, et kui tal mõra oleks, siis oleks ju valus. Ise tegi küll sellist nägu nagu hingamine oleks tohutu piin. Aga noh.. kukkus ta küll päris kõvasti." rääkis Ebony endale omasel vaiksel toonil ja jälgis, kuidas Chris uut maja ehitas. "Mis siis?" uuris neiu kulmu kortsutades.

Ebony muigas, kui maja taas koost lagunes ning lausus siis: "Järvest hoian ma küll nüüd mõnda aega eemale. " Siis vaatas ta mõtlikul ilmel ruumis ringi ning lisas: "Mul veidi teised plaanid."

"Need võiks ka kindlasti tulevikus ära proovida, aga praegu piirdun veidi maisemate asjadega." muigas Ebony ja pani käed lauale, jäädes enda käevõru silmitsema. Neiu libistas sõrmedega üle laia võru ning ohkas vaikselt.

"Ma ei palunud esimesel korralgi sinu abi nii, et ära arva, et ma seda nüüdki ootan." lausus Ebony veidi pahaselt, kuid leebus siis: "Mis ei tähenda, et ma tänulik poleks." Neiu võttis käevõru kinnituse lahti ja eemaldas ehte randme ümbert. Seejärel jäi ta armi uurima ning vajutas sellele õrnalt, kontrollides, kui hell see veel on. "Pealegi saan ma endaga väga hästi hakkama," lausus tüdruk lõpuks.

"Midagi erilist," lausus Ebs kiirelt ning sirutas käe ehte järgi. Käevõru kukkus põrandale ning Ebony vandus valjult. Selle järele küünitades lõi neiu oma randme vastu tooliserva ära ja karjatas kõva häälega.

Ebony surus hambad huulde ja haaras kiirelt käevõru, libistades selle üle käelaba. Neiu tõusis püsti ja sammus ehet kinnitades piljardilaua poole. "Enam-vähem," ütles ta vastuseks ning kontrollis veel ega haav lahti ei tulnud. Tehes kindlaks, et kõik tõesti korras on, libistas neiu käevõru õigele kohale ja tõstis pilgu: "Mina mängin."

"Ma.. jah.." pomises neiu. "Vana.. vigastus. Teeb ikka veel haiget." lausus Ebony rannet silmitsedes, oodates, et haav iga hetk lahti läheks ja käevõru alt verd voolama hakkaks. Seda õnneks ei juhtunud. "Elan üle." lisas neiu ja muigas endamisi. 'Elasin ka siis üle kui haava tegin, elan ka nüüd' mõtiskles neiu ning haaras endae samuti kii.

"Sa võid lahti lüüa," pomises neiu ja mõtles hetke. Ta sammus laua juurde ning lausus siis külmalt: "Ma lõikasin omal veenid läbi."

"Ma tahtsin surra. Lihtne ja loogiline. Aga isa sai töölt varem ja siin ma nüüd siis olen. Ta sõimas mu pm läbi ja saatis siia laagrisse." rääkis Ebony vaikselt ja vaatas samuti korraks Chris'i poole. Siis sammus ta ühe lauanurga poole ja silmitses palle hetke. "8 paremale nurka," lausus neiu ja asetas kii käele. Neiu sihtis ja tabas valget kuuli täpselt keskele. See omakorda tabas number kaheksat, mis veeres auku. "Algaja õnn," nentis tüdruk ja sammus teisele poole lauda.

Ebony aimas, mis suunas Käth'i mõtted liikusid - arvatavasti samas suunas kõigi teiste omadega. "12 paremale," lausus neiu vaikselt ja sihtis. Seekord läks kuul vaid vastu lauaserva. "Ma ei teinud seda selleks, et kaastunnet või haletsust saada. Ma ei salli selliseid asju. Ma tegin seda, sest ma vihkan end ja ma ei arva, et minusugusel inimesel siin maailmas koht oleks." lausus tüdruk lihtsalt. Siis pöördus ta Chris'i poole: "Ma ei ütleks, et see minu õnn oleks. Eelistaks mitte elada." Ebony pani kii otsapidi vastu põrandat ja jäi enda järgmist korda ootama.