Väga õhtul.

Kell oli kusagil kümne paiku, kui tüdruk vabaajamajja tuli ning ühe laua taha istus. Laua nurgal olid üksteise peal mitu mängu ja puslet. Alias, Imago, Touché... Tüdruk jõttis kõige pealt Jenga ning kallas klotsid lauale, hakates piinliku täpsusega torni ehitama.

Anna vaatas jengalt segaduses pilguga üles, kuid siis talle meenus. "Ma helistan vanematele. Ma tahan oma rullikaid. Ja tahtsin teada, kas sa tahad ka neile midagi üles leida või jäi sul midagi koju?" seletas ta lahkelt. Tüdruk oli leidnud, et juhtunust rääkimine.... kuhu see viikski? Mitte kuhugi. Chris oli piisavalt tark, et aru saada, mida ta teeb. Ju tal olid omad põhjused.

"Mkm. See oli kõik," sõnas tüdruk telefoni välja tõmmates ning isa numbrit valides. "On sul minuga midagi arutada?" päris ta noormehelt.

Anna kehitas õlgu ning vajutas "helista" nupule. Telefon jõudis vaid paar korda kutsuda, kui rõõmus mehehääl vastas. "Tsau... Jah, kõik on hästi... Mhm... Jah, käisime söömas ja siin on ikka absoluutselt kõige hiiglaslikumad spordiväljakud, mida ma näinud olen! Nagu... tennise-, jalka-, kossu- ja mida iganes -väljakud veel...." Tüdruk naeris, kui isa juttu kuulas. "Jah... asi on selles, et ma unustasin oma rulluisud koju ja ma tõesti tunnen neist puudust - saaksid nad järgi saata? ... Mhm.... Ee... ma ei tea... Aa. Chris tahtis, et sa võtaksid vannitoast ta vererõhu rohud ja ta voodi alt mingi raske kasti, mille peal on mingi aa ja pee täht ja see olevat nii raske, et sa ei jõua seda tõsta üksi ja..." Tüdruk kortsutas kulmu, hetke kõheldes. "Ja ta ütles, et sa saad peksa, kui sa seda puudutad," üritas ta Chrisi järgnevaid sõnu naljaks pöörata. "Mhm... Muidugi. Okei... Jään ootama!" Tüdruk naeratas jälle ning lõpetas kõne sõnadega: "Meie teid ka." Siis venna poole vaadates ütles ta natukene tõsisemalt: "Done."

"Küll ta saab," kinnitas Anna telefoni taskusse pannes ning taas oma jenga poole pöördudes. Vaikselt võttis ta järjekordse klotsi.

"Sest et..." Tüdruk surus huuled keskendumisest kokku, kui ta järjekordset klotsi ära tõmbas, "ma tunnen rullitamisest puudust ja noh..." ta pöördus kerge muigega venna poole, "mu reielihased on hakanud regulaarse treeninguta lõdvemaks muutuma. Ja see ei meeldi mulle; mitte üks teps."

"Mis see on üldse?" uuris neiu torni hoolega vaadates ning mõne hetke pärast samuti üht pulka välja tõmmates.

Anna kortsutas kulmu ning tõmbas ühe klotsi välja. Kõik lendas lauale segamini. "Dang..." Tüdruk hakkas asja koristama. "Rullikate jaoks... Vihjet?" Ta naeratas vennale orjalikult.

Anna vaatas poisile järele. "Midaiganes..." pomises ta klotse endiselt karpi tagasi pannes.