Peale laagri avamist.

"Ära muretse. Sa pole kaugeltki mitte esimene," sõnas Anna oma voodi pealt püsti kobides ning riidekapi juurde sammudes. Kapp oli punakas, nagu ülejäänud tubagi, ning selles polnud eriti palju ruumi. Sellegipoolest piisavalt, et ta oma asjad sinna ära mahutada suudaks. Voodi alla lükatud kohver tõmmati jälle välja ning raske ohkega hakkas Anna oma asju kappi laduma. Ta tõesti ei sallinud taolisi asju. Rebecca reaktsiooni kuuldes ta naeris. "Oled oodatud. Kust ise pärit?"

Kui tüdruk šokolaadi pakkus, kepsles neiu Rebecca juurde ning võttis sealt ühe tüki. "Suur aitäh."

Rebecca pistis endalegi ühe tüki suhu, asetas tahvli öökapile ning lausus - "Võite veel võtta, kui tahate. Ärge üldse kartke." Tüdruk neelatas, viskas tühja spordikoti voodi alla ning hakkas teisest kotist midagi otsima.
Kuuldes Käthlyni kommentaari piimašokolaadi kohta, muigas ta ning lausus - "Jah, tegelikult on üsna vähe inimesi, kellele mõru šokolaad maitseb. Järgmine kord ostan siis piima oma." Tüdruk naeratas.
"Ma ise olen pärit üsna siit ligidalt, umbes viiekümne kilomeetri kauguselt, aga ilmakaartest ma küll midagi ei jaga. Koha nimi on Brentfield. Selline pisike koht, umbes 15 000 elanikuga. Ilmselt te ei ole kuulnud."
Mõned mitutid otsinud, leidis Becks oma põhjatuna tunduvast spordikotist keskmise suurusega kilekoti, mis oli täiesti täis. Tüdruk tõmbas sealt välja vähemalt kakskümmend eri värvusega mütsi - oli kollaseid, punaseid, tumesiniseid, helesiniseid, samblarohelisi ja laimirohelisi, kirsipunaseid ning veinipunaseid. Värve jagus. Ta hakkas oma mütse, mis olid valdavas enamuses barettid, kuid on ka sonisi ning isegi üks cap, korrapäraselt oma kummuti peale sättima. Järgmisena võttis tüdruk samast spordikotist välja kaks kilekotti, mille ta maha ümber valas. Sealt tuli välja erinevates värvides ketse. Lähemal vaatlemisel selgus, et igale mütsile vastas paar sama värvi ketse. Ketsid, mida oli julgelt viisteist, ladus Becks kummuti kõrvale kolme ritta.
Tüdruk võttis nüüd tühjaks saanud spordikoti ning pani ka selle voodi alla - "See oli minu ketsi-ja mütsikott." Ta turtsatas. "Sorry, ma olen tõsine mütsi ning ketsi fanaatik. Ja uskuge või ära uskuge, ma jätsin suuremosa veel koju ka. Võtsin ainult kõige vahvamad kaasa." Rebecca naeris ise oma nõmeda hobi üle ning istus rätsepistmes voodile.

Rebecca jooksis Käthlyni kapi juurde ning uuris ta jalanõusid.
"Wow, amazing!"
Leides ühed ülimalt ägedad roosad ketsid, tõi ta oma kummuti pealt samasuguse beebiroosa mütsi ning asetas selle ketsidega kõrvuti.
"Perfect. Ma kannan seda mütsi alati kaasas, äkki leian kusagilt samat värvi ketsid. Sellisel juhul ostaksin ma need kohe ära. Nii kaua olen otsinud selliseid." Rebecca ohkas, pani mütsi uuesti kummuti peale ning istus siis oma voodile.

Anna vaatas oma voodilt lõbustatud ilmega Käthlyn´i ja Rebecca kutsikavaimustust ning leidis, et paremaid toakaaslasi polekski vist tahta saanud. Näeks ülejäänud ka ära, oleks super.

"Anna, ega sul mingit omapärast kollektsiooni pole?" küsis Rebecca toakaaslaselt.

"Kodus on mul suur klaasist... urn, mis on umbes... nii lai ja nii kõrge..." Anna üritas kätega näidata umbes 50 kõrgust ja 30 sentimeetri laiust urni. "Ja see on mul poolenisti täis põrkepalle. Kui see on omapärane kollektsioon... Teise asjana mainiksin raamatud, aga need ei anna mingi kollektsiooni mõõtugi välja. Lihtsalt midagi siit ja midagi sealt," unustas neiu end taas jutustama.

"Ma ise lootsin kuulda midagi umbes, et sul on 150 paari stringe ning et see arv aina kasvab, aga ei, põrkepallid on ka päris vahvad asjad kogumiseks," naeris Rebecca.

"Aga vot stringe pole mul mitte ühtegi paari!" teatas Anna lõuga uhkelt püsti ajades. "Asi on lihtsalt selles, et minu arust on jõle ebamugav, kui mingi niit sul perset sügab. Vabandust väljenduse pärast, kuid nii see lihtsalt on," sõnas tüdruk naerdes.

Rebecca heitis voodile selili ning naeris kõvasti. "Õige tähelepanek, Anna!"

Tüdruk muigas ning võttis aknalaualt "Aeg antud elada, aeg antud surra". Oli aeg see raamat lõpuks korralikult lõpuni lugeda.

Rebecca märkas Käthlyni vaikseks jäämist ning seda, et Anna alustas raamatu lugemist ning leidis, et mingisugune jutt siin oleks ülimalt üleliigne.
Tüdruk võttis öökapi sahtlist oma iPodi ning hakkas muusikat kuulama, ise samal ajal kaasa lauldes. Ta oli tegelikult üllatunud, et ta ei põdenudki hetkel teiste ees laulmist. Neiu üsna kindel, et kui ta toakaaslastele pinda hakkab käima, viskavad need teda padja või ketsidega.

Nähes Kärolyni, vajutas tüdruk pause peale ning võttis klapid kõrvast.
"Hei," sõnas ta, "tahtsin öelda, et kui mu laulmine sulle närvidele peaks käima, anna siis teada." Becks tegelikult teadis, et ta laulab väga hästi, kuid kuidas teised sellesse suhtuvad, selles ta kindel polnud.
Pannud klapid uuesti kõrva ning muusika mängima, kadus laulmise isu täielikult. Ilmselt oli asi Kärolyni ja tüdruku vahel olevatest pingetest. Rebecca tõusis püsti, viskas iPodi voodile ning naeratas piinlikult - "eeeh, tegelikult ma üldse ei hakkagi enam laulma." Tüdruk oleks tahtnud endale käega vastu pead lüüa. Mis lolli juttu ta ajab! Becks raputas pead ning astus kapi juurde, et sealt homseks päevaks riided välja valida. Tal oli kindel plaan kanda homme helesiniseid ketse ning mütsi, kuid ülejäänud oli veel tema jaoks müsteerium.

Rebecca ei suutnud ära imestada, kui uskumatult vastik, ülbe ning eemaletõukav üks inimene olla võib. Tal oli kindel plaan lihtsalt mitte Kärolyniga suhelda, ei olnud temal mingeid probleeme siia ka vaja.

OT: Naersin praegu su postituse peale päris mõnusalt, Käthlyn

Rebecca noogutas Käthlyni vastuse peale ketside osas ning võttis siis kapist välja lühikesed valged püksid ning samat värvi topi. Ta asetas need toolile, võttis oma kollase mütsi peast ja pani selle kummuti peale. Neiu sasis oma blonde juukseid ning istus voodile.
Ta pöördus Käthlyni ning Anna poole ning küsis rõõmsalt - "Ja millega preilid vabal ajal muidu tegelevad?"

Rebecca lõi naerdes endale käega vastu laupa - "Muidugi! Vabanda. Aga sina, Anna?"

Anna vaatas oma nime kuuldes üles, nagu transist virgudes. "Mh?"

"Millega sa vabal ajal tegeled, peale põrkepallide kogumise?" Rebecca naeris. Anna oli tore tüdruk.

"Aaa..." Anna pani oma raamatu naerdes öökapile ning kortsutas mõtlikult kulmu. Millega ta siis õieti tegeleski? "Nooh... lugemine, nagu näha. Kirjutamine. Rulluiskudega sõitmine..." See kõik jäi kuidagi magedaks. Kas tal siis tõesti mõnda huvitavamat huviala polnud? "Tennis..." See tuli talle meelde täiesti lampi, kuid ega ta seda eriti nautinud. Samas, poldudki küsitud, mida ta naudib. "Oleks rohkem raha, siis oleksin ma kindlasti rohkem, kui vaid korra benji hüpet sooritanud. Ma sain oma viieteistkümnendaks sünnipäevaks vanematelt benji hüppe. Ema oli murest hullumas, kuid isa ütles, et küll ma hakkama saan ja... jah. See oli totaalselt selline asi, mida jääkski tegema." Anna polnud kindel, kui teemasse ta rääkinud oli.